Head uut aastat! Ja ee... häid jõule on vist natuke liiga hilja soovida? Naljakas on see, et minu jaoks on need kaks püha kuidagi alati väga ühte sulandunud olnud ja umbes kogu oma elu olen arvanud, et teiste inimeste jaoks ka... No et kui päris jõulude ajal käisime ühe vanaema juures, siis uue aasta ajal teise juures ja mõlemal pool tähistasime ühtmoodi ja käis jõuluvana ja... Ühesõnaga ühed pühad kõik, alles paar aastat tagasi kui keegi tuttavatest küsis, et miks Vana-aastaõhtul jõuluvana teeme, jõudis mulle kohale, et päriselt ka on olemas inimesi, kelle jaoks need ongi kahed erinevad pühad kahtede erinevate tegevuskavade ja tähistusviisidega... või siis oleme meie veits napakad :D Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna üldse rääkida.

Lugu on niimoodi, et kooli kõrvalt õmmelda on nüüd kuidagi eriti keeruliseks muutunud ja nagu väga pole motivatsiooni ka, sest no mis motivatsioon uute ilusate riiete tegemiseks olla saab kui sisuliselt 24/7 käin erialast tulenevalt ringi dressides, retuusides, trikoodes ja muudes trenniriietes. Muidugi on seltsilisi, kes kooli saabuvad sukkade ja pliiatsseelikuga ning siis alles tundi minnes trenniriided selga panevad, aga minu kui superhilineja filosoofia on ikka ain't nobody got time for that :D Trenniriiete peale soojendusdress ja õhtul koju minnes on pesust tulles ka hoopis mõnusam dressid jalga sikutada kui näiteks isegi kitsaid teksaseid üle kintsude vedama hakata. Kummalisel kombel kui varem tavatsesin end vähemalt õhtusel ajal kellegi juurde külla minema asutades natukene kenamini valmis sättida, siis nüüd... Kogu see Viljandi õhustik ja ikka sama suts-siia-suts-sinna-kiiresti-riided-selga-kiiresti-ära mentaliteet, mis koolist külge hakanud, on mind viinud nii kaugele, et isegi kursakaaslase sünnipäevapeol käisin dressides. Ja kujutage pilti, mul ei ole isegi häbi :D

Kui nüüd päris tõsiselt rääkida, siis eks ma mõnikord ikka enda ka "inimese moodi" riide panen ja mõnikord natukene harvem ka lausa tsutike pidulikumalt, aga päris igapäevaselt ma eriti enam just kapi ees kostüümi valimas ei seisa ja seega ei tunne ka oma garderoobis erilisi tühimikke olevat, mida õmblemise teel täitma peaks (mis ei tähenda, et neid tühimikke ei ole... mul ei ole lihtsalt mahti neid enam ära fikseerida :D ).

Muidugi on teps teine tera tühimikega trennirõivastuse juures ja no selles osas võin ma internetis spordipoodide kaubavalikut läbi scrollides ikka korralikult vesistada. Kahjuks olen ma aga seda meelt, et kvaliteetse ja "nagu päris" väljanägemisega trenniriideid õmmelda on hoopis raskem kui professionaalse lõpptulemusega tavariideid teha ja seega võtangi iga kord korralikult hoogu, enne kui midagi sellest vallast oma kätega valmis teha otsustan ja tihti viskan asja hoopiski nurka, kuna masin ei tee näiteks nii ilusat õmblust, et ese poeomaga õmbluskvaliteedilt vääriliselt konkureerida võiks. Nii juhtus esialgu ka selle topiga, mida teile täna näitan. Lõikasin ta välja millalgi hirmus-hirmus ammu, aga kuna overlok minuga mingil põhjusel tol korral hästi koostööd teha ei tahtnud, jäigi asi sinnapaika. Nüüd aga, pärast ajapuuduse tõttu tervet peaaegu täiesti õmblemisvaba semestrit, tundsin, et ehk peaks asja ikka käsile võtma, sest mul oleks ju just sellist toppi niiniinii vaja (või siis, mulle lihtsalt niiniinii meeldiks kui mul selline äge topp kapis oleks... tavaliselt õmblen ma asju ikka pigem sellel põhjusel, kuigi ma seda endale alati väga tunnistada ei taha :D ). Ühesõnaga võtsin kätte ja tegin valmis ja päris äge tuli :)

Kuna mulle mu Lululemoni brändi toppidest inspireeritud särk väga meeldis, mõtlesin ka seekord teha midagi sarnast. Ahjaa, üldiselt saavad mu trenniriieteõmblemised üldse alguse ainult juhul kui kätte satub mõni kangas, mis natukenegi korralikku, niiskustjuhtivat, õige langevuse ja kaaluga lükrat meenutab, nagu ma juba siin korduvalt kurtnud olen, ei juhtu eesti kangapoodide valikut arvestades sellist nalja tihti, aga kui, siis... no siis ma kraban ära ja katsun midagi ägedat omale valmis vuristada ja nii juhtus ka sel korral. Päris sama lõiget ma kasutada ei tahtnud ja mõtlesin asja natuke põnevamaks teha lõike ümberjoonistamisega. Mõned ööd nokitsemast ja kahte erinevat värvi kummikanti hiljem, oli tulemus selline:







Rinnahoidjaosale vajaliku toestuse andsin taaskord kahekordse erinevates suundades võrklükra kasutamisega voodrina, kummikandi paelteks õmblemisel kasutasin siksakõmblust. Ainuke jama on see, et rinnahoidjaosa oleks võinud sutsuke laiem olla, aga sealt läks sentimeetrike kaduma juba overloki eelmise korra praaktöö heastamisega ja no... selles osas midagi ette võtta enam ei andnud, kui just ise rinnust kitsamaks jäämist plaani ei võta :D Aga no selga ta ikkagi läheb ja minu esteetikanõudlusi rahuldab... minu meelest sai üks hea õmblustöö ja kui aus olla, siis sügelevad juba näpud järgmise sarnases stiilis rõivaeseme valmisõmblemise järele (saladuskatte all võin öelda, et leidsin isegi ühe halliträpsulise vist-ilmselt-suure tõenäosusega sobiva kanga langeva osa jaoks... eks vaatame, mis see puhkusekuu õmblemisrindel võimaldab...)

Aveli :)