Heihei :) Jah, mina, mina, keda ilmselt juba vaikselt ära unustama hakkasite. Ma lihtsalt pean alustuseks mainima, et mul on täna nii-nii hea tuju! No muidugi on sealjuures ka aspekte, miks mul ei peaks nii hea tuju olema, aga let's stick to sellele, et mul ikkagi on hea tuju. Et kõik kaardid laual oleks, pean vist ära mainima ka, et viimasest postitusest möödunud aja jooksul on mu elus päris suured muutused aset leidnud (no see info on nüüd uus neile blogilugejaile, kes mind päris elus ei tunne), aga ma ei ole enam bioloogiatudeng (obviously, kuna demonstreerisin siin suuresti oma lõpukleiti ju), vaid õpin hoopis Viljandi Kultuuriakadeemias tantsukunsti. Ausalt, natukene tuleb igavese üliõpilase tunne peale küll, aga tore on ja ma reaalselt ei kujutaks end hetkel Tartu Ülikooli magistrantuuris ette. Või no kujutaks, aga sisseastumise hetkel ei suutnud veel kujutada, aaaga... las see jääb.

Ühesõnaga oma hea tujuga otsustasin täna, et näitan teile ühte riietuseset, mis valmis juba omajagu ammu, aga kuna mul olid väga suured nõudmised selle ülespildistamiseks, siis enne suve lõppu ei suutnud ma kuidagi selleni jõuda ja siis kui jõudsin, ei suutnud jälle kirjapanemiseni jõuda. Õmblesin siis mina omale pikkade säärtega trennitrikoo/kombenesooni. Mulle lihtsalt meeldib trikooga trennis käia hoopis rohkem kui särgiga, mis teatud liigutuste ajal üle pea vajuda ähvardab ja nüüd, kus ma 90% oma ajast trennis veedan, kulub selline rõivatükk kappi kindlasti ära.

Esimest korda elus maksin ma lõike eest raha (lihtsalt seletuseks, ma ei varasta neid muidu, lihtsalt laenutan tavaliselt raamatukogust või töötan mingite baaside põhjal ise välja). Aga kui nägin seda Jalie lõiget, teadsin, et pean selle omale saama. Muidugi distsiplineeris mind mingi aeg see, et ma ju ometi ei hakka omale paberkandjal lõiget Kanadast koju tellima, aga hetkel kui Jalie selle lõike (pinteresti link küll, aga ma ei suutnud seda hetkel sealt kodukalt originaalis üles leida), PDF-ina välja andis, ma lihtsalt pidin selle 12 eurot oma rahakotist välja käima (ma tean, ka praegu seda lugedes hakkab süda verd tilkuma). No ja siis ma printisin ja liimisin ja lõikasin ja lõikasin veel ja traageldasin ja õmblesin ja... Natuke (või kui aus olla, siis natuke rohkem kui natuke), võtsin igast kandist sisse, no puusast küll vähem kui taljest, aga see on ju juba teada-tuntud pirnikujulisuse eripära. Samas ei arva ma, et lõige väga suur oleks, sest tegu võib olla lihtsalt asjaoluga, et mul oli väga veniv kangas (must kaalulükra Abakhanist, mille esialgu õmmeldavat teadmata lihtsalt igaks juhuks ära krahmasin ja mis neljas suunas ikka korralikult venib, natuke segab, et ta selline läikega või veidi kumav on, aga siinsete kangapoodide pakutavaga kursis olles ei saa selles osas väga nõudlikkust lubada).

Igatahes valmis ta sai, täitsa ilma suuremate viperusteta, käeaugud ja kaelakaare kantisin kummikandiga ja säärte allääred..... pampararampampampampampaaa tegin katteõmblusega ja arvake ära.... Mu masin oli koostööaldis ja need jäid ilusad!!! (väärib kolme hüüumärki, kuna seda juba naljalt ei juhtu). Varrukad otsustasin ära jätta, kuna ma ei ole suurim varrukafänn. Selline see töökene siis sai:






Ma nüüd ausalt ei tea, kui hea pildi need ülesvõtted reaalselt annavad, aga midagi vast ikka, sest vaatamata püüdlustele ei osutunud pildistamisolukord ikkagi nii ideaalseks kui ootasin. Igatahes selline ta tuli ja saladuskatte all võin öelda, et sama lõike järgi on mul juba üks teinegi, küll natukene teistsugune, trikoo töös.

Selleks korraks siis kõik. Ma luban, et püüan mitte nii kauges tulevikus veel uusi postitusi kirja ja siia teile lugemiseks üles panna :)

Teie Aveli