Otsi logiraamatust:

Toetab Blogger.

Minust

Minust
Tere, mina olen Aveli. Siin väikeses blogipesas saate näha minu loomingulisi katsetusi õmblemise vallas :)

Hakka lugejaks:

Follow this blog with blogger!

Järgi logiraamatut:



Follow on Bloglovin

Follow Me on Pinterest

Võtan osa...

Spring Race Challenge

Märksõnad

õmblemine ( 68 ) tee ise ( 50 ) pluus ( 33 ) kingitused ( 26 ) inspiratsioon ( 23 ) sport ( 22 ) ilu ( 19 ) aksessuaarid ( 17 ) filosofeerimine ( 17 ) lõiked ( 17 ) meestele ( 17 ) dressid ( 16 ) kleit ( 16 ) seelik ( 12 ) ehted ( 11 ) pildistamine ( 10 ) ümbertegemine ( 10 ) esinemisriided ( 9 ) kangad ( 9 ) püksid ( 9 ) juuksed ( 8 ) kosmeetika ( 8 ) retuusid ( 8 ) T-särk ( 7 ) jõulud ( 7 ) pinterest ( 7 ) suvi ( 7 ) toit ( 7 ) õppimine ( 7 ) kaelakee ( 6 ) kangapoed ( 6 ) blogi ( 5 ) korsett ( 5 ) kott ( 5 ) küüned ( 5 ) küünelakk ( 5 ) õmblusmasin ( 5 ) kudumine ( 4 ) overlok ( 4 ) Kandes omaloomingut ( 3 ) Sedamoodi ( 3 ) Vahvate asjade logiraamat ( 3 ) kujundus ( 3 ) käekett ( 3 ) pesu ( 3 ) pits ( 3 ) sisustus ( 3 ) teksa ( 3 ) Spring race challenge ( 2 ) ebaõnnestumine ( 2 ) isetegija ( 2 ) kangavärv ( 2 ) kikilips ( 2 ) kreem ( 2 ) käevõru ( 2 ) lastele ( 2 ) lips ( 2 ) lõpetamine ( 2 ) mustikad ( 2 ) mänguasjad ( 2 ) parandamine ( 2 ) raha ( 2 ) retsept ( 2 ) salv ( 2 ) sokid ( 2 ) teeme koos ( 2 ) teksased ( 2 ) ujumisriided ( 2 ) villased sokid ( 2 ) õpetus ( 2 ) Andorra ( 1 ) auhind ( 1 ) autosse ( 1 ) bikiinid ( 1 ) denim24.ee ( 1 ) huulepalsam ( 1 ) in English ( 1 ) jakk ( 1 ) juuksehooldus ( 1 ) juuksemask ( 1 ) kompott ( 1 ) krae ( 1 ) käsitsi ( 1 ) lappimine ( 1 ) lihavõtted ( 1 ) muffinid ( 1 ) mäng ( 1 ) pleegitamine ( 1 ) raamatud ( 1 ) rahvarõivad ( 1 ) reis ( 1 ) reklaampostitus ( 1 ) remont ( 1 ) salat ( 1 ) sein ( 1 ) sõrmus ( 1 ) triiksärk ( 1 ) trikoo ( 1 ) vest ( 1 ) voltimine ( 1 ) ümbrik ( 1 )
30 juuni 2015

Lõpetamine ja lõpukleit

Lõpuks saan siis mahti natuke oma lõpukleidist kirjutada ja ka lõpetamise kohta paar sõna öelda. Eelmise postituse põhjal oli vist aru saada, et ma olen üks suur lõpetamistefänn ja kui nüüd päris aus olla, siis nii kaua on siinse postitusega aega läinud just seetõttu, et mitte päris kõik ei läinud sel lõpetamisel just nii, nagu oodanuksin. Ei-ei, ma ei komistanud diplomi järele minnes, ei pillanud pastakat allkirja andes käest maha ega muud sellist ja iseenesest oli ikka täitsa kena lõpetamine, õnnitlema oli tulnud inimesi, kellelt ma seda absoluutselt oodanudki poleks ja kõik oli selles mõttes veel toredam kui tore, aga pettuma pidin just selles oma lemmikosas - enese ilusaks tegemine ja sätitult ja kenasti saalis kõigi pilkude all istumine ja tagatipuks ilusad pildid. Kõik sai alguse sellest, et peahoone poole teele asudes kallas vihma otsekui oavarrest, mis tähendas, et kleidile tuli peale tõmmata mantel ja vihmavari. Kuna olin pisut hilinemas - lõpetajad pidid aula ukse taha kogunema kell 14.50, et siis täistunnil kenasti muusika saatel saali siseneda - astusin kiirel sammul ja kuna vaatamata vihmale oli ilm suhteliselt lämbe, jõudsin selle kooliminekuga juba naha kenasti märjaks saada. Teiseks on mu juuksed vist pirtsakaimad maailmas, mis tähendas, et niiskuse ja tuule koosmõjul olid peahoone juurde jõdmise hetkeks mu lokkidest alles vaid kerged lained ja hetkeks, mil aulas maha istusin, polnud neidki, olid vaid lihtsalt sorakil salgud. See viimane transformatsioon oli paraja korraldusliku bläki tulemuseks, sest jõudnud peahoone juurde (kellaaeg näitas siis mugavalt täpselt 14.48), avastasin, et uksest ei saa sisse. Eelmise aktuse inimesed olid ilmselt suuremas jaos hoonesse sisse jäänud, sest vihma ju kallas ja nii ootasid meie aktusele tulijad kõik tropis ukse taga, vihmavarjud pea kohal nii, et aeg ajalt nirises kellegi varju nurgast midagi ikka kellelegi teisele krae vahele ja nii me siis seal seisime. Seisid nii lõpetajad kui külalised ja kuigi vahepeal üritas nii mõnigi agaram lõpetaja endale teed teha hüüdes, et lõpetab ning, et ta läbi lastaks, siis miskisugust abi sellest polnud ja sisse keegi kiiremini sellegipoolest ei saanud. Ühel hetkel sai vihm läbi ja kui siis inimesed püüdlikult, et tekitada võimalikult väikeseid veekahjustusi (mida oli hulgim juba nagunii), oma vihmavarjud kinni panid, hakkasid vaikselt eelmised aktuselised hoonest välja tulema, sisse ei pääsenud endiselt pea keegi (st mina ei liikunud järjekorras edasi millimeetritki veel tükk aega). Hakkasin siis valmistuma aktuseks, et sisse saades enam jokutama ei peaks - pakkisin kokku vihmavarju ja sooritasin üle ülikooliesist paksult täitva rahvamassi meisterviske lootusega, et väikevend Raid mu varju kinni püüab (püüdis ka, kuigi ma arvan, et seda viset võis nii mõnelgi, kelle peadest mu vihmavari üle lendas, olla üpris hirmutav vaadata), rahvamassis koorisin seljast ka mantli ning üle inimeste peade õnnestus see mul pisut eemal sissesaamist ootavale isale ulatada. Sisuliselt olin valmis, aga sisse ikka ei saanud, soeng oli hukas ja ega meikki pärast läbi vihma kohale tormamist ja rahvamasis higistamast enam eriti värske tundunud. Mõtlesin omaette küll, et ei tea, äkki hakkab asi pihta (sest kell näitas juba omajagu üle kolme), aga kuna ümberringi oli näha päris mitmeid lõpetajaid peale minu, ei uskunud ma, et asi niiviisi alata saaks. Lõpuks kui ummik vaikselt liikuma hakkas ja ma veel enne trepist üles minekut vanaemalt saadud salvrätiga kingad ja säärte tagaküljed poripritsmetest puhtaks sain tehtud, hakkasime paari teise lähedal oleva lõpetajaga arutama, et ei tea, kuhu koridori me siis täpselt kogunema pidime, et kuskil pole kedagi väga nagu näha, kui äkki keegi meist saaliuksest sisse piilus ja seal juba mängis sissetulekumuusika ning enamik lõpetajaid juba istus oma kohtadel, keegi siis tõukas meid ka seljatagant, et sisse läheksime ja kui olin vahetanud paar kiiret sõna mulle vastu tulnud õppekorraldusspetsialistiga (ta tahtis teada, kas õue jäi veel lõpetajaid, kinnitasin, et minu meelest oli neid minust tagapool küll), avastasin, et meie, kes me koos nüüd sisse olime tulnud, saime istuda põhimõtteliselt viimasesse ritta vasakule äärde ja meie ees mitmes reas istusid mingid tädikesed oma lilletuutudega, kes olid aktust lihtsalt vaatama tulnud (kuigi algul oli öeldud, et pealtvaatajaid lubatakse vaid rõdule ja et saalis on ainult lõpetajad), lisaks liikusime me oma kohtadele ka otse uksest mööda seina äärt, kui teised (nagu hiljem videolt nägin), olid ilusti saali eest läbi käinud. Pärast meid tilkus sinna saali muidugi veel lõpetajaid, sisuliselt ajal, mil aktus oli juba pihta hakanud. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas saab hakata aktusega pihta, kui suur osa inimestest, kelle auks seda aktust üldse peetakse seisavad sel ajal alles välisukse taga järjekorras, sest nad lihtsalt ei mahu majja sisse? Oleksin ma seda teadnud, oleksin endale ehk küünarnukkidega teed teinud?! Oleksin ma siis olnud ainuke "hilineja" (jutumärkides seetõttu, et tegelikult me ju keegi ei hilinenud ja minu jaoks on müstika see, mis hetkel need teised lõpetajad hoonesse sisse pääsesid), mispuhul oleks see "küünarnukkidega tee tegemine" ka aktsepteeritav olnud, aga meid oli seal vähemalt 10-20 lõpetajat ja kui kõik viisakalt ootavad, oleks viisakas ka nemad ära oodata enne kui asi pihta hakkab! Nojah, see selleks, sain diplomi kätte, dekaani käepigistuse ja kuulsin hulga innustavaid sõnu ja oligi aeg õnnitlusi vastu võtma minna. See oli imetore, poleks uskunud kui palju häid sõpru ja tuttavaid mul on ja tõeliselt hea tunne oli saada nii palju kallistusi ja häid soove. Tõrvatilgaks meepotis oli aga algav pildistamisesaaga, nimelt tahtis mõni pereliige juba kohe seal samas, rahvamassis, kus ei ole ruumi pea hingatagi, hakata tegema pilte sajas erinevas kompositsioonis ja saja erineva nurga alt. Mina siis seletasin, et oot, võtan siin õnnitlused vastu ja lähme siis Toomemäele pildistama ning kui oleme seal pildid ära teinud ning peahoone juurest on suurem rahvamass ära läinud, tuleme tagasi ja teeme siin pilte, see oli aga plaan, mida pidin üha uuesti ja uuesti kaitsma, sest "Miks? Meil ei ole aega! Arvesta, meil on laud kella peale kinni pandud! Kuhu sa jälle tahad minna?! Teeme kohe siin samas ära... No vahet pole ju, et on teised inimesed..." Ühesõnaga lõpuks saime siiski Toomemäel ka ära käidud ja peahoone juurde tagasi tuldud ja seal ka pilte tehtud ja kujutage pilti, jõudsime isegi õigeks ajaks sööma, aga suuremat osa sellest saatis närviline rahmeldamine, milletaoline õhkkond mulle absoluutselt ei istu. Ilmselt kõige selle tõttu kokku - vihma ja kiirustamise poolt räsituna, takkakiirustamise tõttu natuke ärritatuna ei saanud ma ka peaaegu ühtegi pilti, mis oleks nii ilus, et see mulle tõepoolest meeldiks. Samas võib viimasel oma osa olla ka asjaolus, et viimase koolikuu veetsin magamata ja non-stop süües, mis tähendab, et organism ei olnud sel hetkel kaugeltki oma parimas vormis ja seega ei saanud sealt ka nii ilusaid pilte tulla, nagu oodanuksin, aga nojah, nii ta läks. Ma tean, et tegelikult oli ju kõik hästi, ma sain diplomi, lõpetasin eriala, mille õppimise jooksul tuli mulle umbes tuhat korda pähe, et mina seda küll lõpetada ei suuda ja selle olulise eluetapi lõppemisele oli mulle tulnud kaasa elama palju-palju häid inimesi, aga lihtsalt seda printsessitunnet, mida varasematel lõpetamistel kogeda olen saanud ja mida ka sel korral ootasin, ei olnud ja sellest on mul küll natuke kahju.

Aga eks ma siis näitan neid mõningaid pilte, kleidist ja... minust ja... lõpetamisest noh :)
Kleidi tegin kahekihilise alumine on õhukesem kostüümiriie ja pealmine šifoon, ülaosa lõike, milleks on raglaanvarrukatega printsesslõige, võtsin Burdast ja seelikuosa on kõikse harilikum ratasklošš. Muuseas, kas keegi oskab mulle öelda, kuidas rataskloši allserv ühtlaseks saada - ma tean küll, et kangas diagonaalsuunas venib ja et sealt tuleb teda natuke "vähem ringiks" lõigata, tegingi seda ja täitsa omajagu, aga kui kleiti selga proovisin oli alläär ikka lainetav nagu tormine Läänemeri ja just sellesse suunda, et need diagonaalsuunas kohad olid pikemad. Manni mul ei ole, et seal peal kõik ühepikkuseks mõõta saaksin ja nii lihtsalt venitasin seelikut maas igat pidi nii, et kõige väljavenitatumas asendis oleks seelik ühepikkune ja lõikasin-äärestasin siis selle järgi, samas kui nüüd päris aus olla, siis täitsa ilus-ühtlane see alläär ei ole, eks võõrale silmale vast petab ära, aga ise näen küll, et parajalt sinavonka on, aga teha nagu ka midagi ei oska... Kuidas see äär ühtlaseks saada?

Ahjaa, nagu ma eelmises postituses mainisin, on ka see kleit inspiratsiooni saanud ühest kultusfilmist ja nimelt Helisevast muusikast (hint-hint vanim peretütar õhtusel randevuul).

Ootan aktusele pääsemist - vihm sai otsa, aga mantel on veel seljas:
Diplom käes ja kleiti näeb ka:
Ilus Toomemägi
 

Ja ilus peahoone:
 Väikevend Raid:
Kui juba, siis juba, vallutan sambad ka ära:




Minul sai tehtud, Raidile hoogu juurde:

Ja pärast turvamehe märkust tuli agaralt alla tulla:
Ilus Tartu ja Issi:
Ja no lõpetamise puhul ikka üks perepilt ka:


Neli aastat, nüüd sai tehtud! Kooliga siis selleks korraks ühelpool :) Ma tegelikult loodan veel millalgi mõned korralikud kleidipildid ka purki püüda, eks siis näitan teile ka, praegu peate lõpupiltidega leppima.

Aveli

5 kommentaari :

  1. Nii ilus kleit ja nii lahedad huligaansed pildid :D Nüüd tuli endalgi kange tahtmine kooli lõpetada, aga enne peaks kooliga uuesti alustama :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh :) No mul endal ka see probleem, et hea meelega muudkui lõpetaks, aga selleks tuleb ju enne mitu aastat koolis ka käia :D

      Kustuta
  2. Ilusad pildid ja ka kleit on väga kena. Palju õnne lõpetamise puhul ka :)
    Klošši puhul õpetati koolis, et lase paar päeva tal rippuda (olen tavaliselt kasutanud pükste riidepuud), et siis venivad diagonaalid ära. Pikkuse saab paika nii panna, et paned klošši selga (pärast venimist) ja sobiva pikkuse märgid maapinnast üles mõõtes. Ilmselgelt on kedagi appi vaja, sest ise seda teha ei saa. Ise tavaliselt seisan laua peale ja lasen sõbrannal või emal nööpnõeltega märkida. Ma loodan et oli piisavalt selge selgitus :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh :) Maapinnast üles pole ma klošši puhul kunagi märkinud, pigem seda teinud selliste siledama servaga (loe: kitsamate) seelikute puhul, aga mul nagu on meeles, et õmblusringis mõõtsin ka manni seljas äkki taljest alla seda pikkust? Aga no kui oleks mann (või keegi sobiva suurusega isik, kes mannekeeniks oleks), siis poleks ilmselt ka probleemi ja sisuliselt poleks ilmselt vahet, kas mõõta seda pikkust alt üles või ülevalt alla, aga jama antud juhul oligi selles, et ma üksi pidin ta kuidagi ühtlaseks saama ja no ise enda seljas ikka seelikupikkust ei mõõda suurt... :(

      Kustuta

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...