Nüüd siis, nagu üle-eelmises postituses lubatud, minu pühapäevasest õmblemisseiklusest, nimelt olin juba üsna tükk aega tagasi pähe võtnud, et tahan omale spetsiaalset sportimiseks mõeldud aluspesu. Sama kindlalt olin ka pähe võtnud, et 10+ eurot ma paari alukate eest küll välja käia ei kavatse. Kohe küll kangapoodi tormama ei asunud, kuid aegamööda oli Pintertesti kuidagimoodi ikka nii mõnigi päris mõnus bokserilõige tallele kogunenud. Asi läks päriselt käima siis, kui käisin raamatukogus omale eelmises postituses näidatud dressika lõiget otsimas ja komistasin juhuslikult Ottobre naistelõigete numbris olnud bikiinipükste lõikele. Ligikaudu samal ajal olin hakanud tegema uurimistööd erinevate spordikangaste kohta ja avastanud supplexi (loe selle kohta lähemalt SIIT) ning ka ühe netipoe, kus seda üpris normaalse hinnaga müügil oli. 2 + 2 on kokku 4 ja nii ma laenutasingi ajakirja ja tegin kangatellimuse ning asusin käsi kokku hõõrudes lõiget testima. Tegelikult oli ajakirjas kaks natuke erinevat lõiget ja proovisin vana kangajupi peal neid mõlemaid, kuid kui korduvate kohandustööde tulemusel need ikka ja enam ühesuguseks muutuma hakkasid, otsustasin rohkem sättimist vajava minema visata ja jätkasin tööd teisega. Tegelikult tegin sellise proovitöö, kus kulutan materjali ja aega lihtsalt lõike proovimisele, üldse esimest korda, aga kuna olin nii kindel, et tahan teha omale hästi korralikud ja ilusad "Pierre Roobertid"*, oli see ajakulu, mille olin valmis võtma. Ühesõnaga, lõige sai paika ja jäi kanga saabumist ootama, mis jõudis lõpuks minuni just selle sama nädalavahetuse hakul.
Tegelikult pettusin juba materjalis. Kui see ongi supplex, siis ei ole see üldse selline, nagu ootasin, tegu tundub olevat puuvillaseguse suhteliselt vähe veniva lükraga, mis on sealjuures veel üsnagi paks, midagi sarnast, nagu oma infinity-kleidi juures kasutasin ja mis ka seal tegelikult liiga paksuks osutus. Üldiselt ei saa välistada, et tegemist võis olla lihtsalt kehva kohaga, kust tellida, sest hind oli seal ikka tunduvalt odavam kui mujal, kus supplex müügil, aga võib-olla see siis lihtsalt ongi selline? Kummalisel kombel lugesin mitmete õmblevate sportlaste kiiduavaldusi just sellele materjalile ja selle suurepärastele omadustele (ka sellest konkreetsest e-poest pärinevale), mina aga õmbleksin temast vast ainult sooja pika pesu talvisteks trennideks. Aga okei, minu alukatele pidi ta sobima ja asusin tööle. Olin arvutanud, et meetrist kangast peaks saama viis paari boksereid, läks paremini ja lõikasin välja kuus (etteruttavalt võin mainida, et välja tuli neli, võite saagise arvutada :D ). Tundus, et asjast saab asja hetkeni, mil pidin katteõmblusega allservi viimistlema hakkama. No ta ikka ei taha üldse sirgelt tulla, kohati ei põimi paari pistet kanga alumisel poolel ära (mis pärast kõik üles hargnema paneb) ja streigib võimukalt paksemate õmbluskohtade juures. Lõpuks sain ikka servad tehtud, kuid ilusad nad ei jäänud, vähemalt mitte nii ilusad kui soovinud oleksin. Olin sellest pusserdamisest nii nördinud, et ei viitsinud ülaserva enam kummikantegi korralikult kinni traageldada, lasin lihtsalt käest otse siksakkmasina alla, musta niidiga kah veel, sest kui juba alläärte õmblused on koledad, siis mis seal nende värvlitegagi peenutseda, eks? Igaljuhul valmis ma nad sain, aga rahule ise ei jäänud teps mitte, teised lohutasid küll, et ega keegi ju luubiga aluspükste õmblusi uurima tule, aga nässuläinud töö on nässuläinud töö. Mugavad nad on ja jalas tegelikult päris ilusad, seega ilmselt saab ikka natuke ka kantud, aga päris õige asi see ikkagi ei ole. Tagantjärele analüüsides leidsin, et ehk sai saatuslikuks otsus kohe korraga kõik kuus paari välja lõigata ja valmis õmmelda, sest sellise "masstootmise" juures tekib paratamatult väsimus ja õmblemine muutub omajagu lohakamaks, kui üht ja ainukest asja hoole ja armastusega viimistledes (naljakas, et suudan isegi ette kujutada end vaid ühe paari kallal nokitsemas ja saan aru, et oleksin siis ikka kõvasti rohkem pühendunud). Igatahes sellised nad mul tulid:


Kuna krookiv kumm ülaservas ei anna pükste kuju eriti hästi edasi, siis jalas näevad nad lõike poolest välja umbes sellised:

http://www.lavinialingerie.com/hip-hugger-underwear-6523.html

Ei hakanud sel korral oma kätetööd enda seljas demonstreerima ehk annate andeks, talv ka veel ja taguots nagu lumivalgekesel...

Ahjaa, ja kui küsite, mis juhtus kahe puuduoleva paariga, siis esiteks õmblesin kogemata neil mõlemal ühe või rohkem tükke nii, et kanga pahem pool välja jäi, siis läks ühel paaril allservaõmblus suure kaarega aiataha ja lahti harutama ma seda oma frustratsioonihoos enam tõesti ei viitsinud hakata. Teise paari viskasin niisama nurka, kuna "ta on nagunii poolenisti pahempidi" (mitte, et see normaalselt kauguselt üldse näha oleks :D ) ja "mul ei ole enam uut värvi kummikanti". Näete nüüd, mida massõmblemine inimesega teeb!
Tegelikult selle viimase töö valguses tunnen, et peaksin üldse trenniriiete õmblemisest mõtlemise mõneks ajaks ära unustama, muidu satungi hoogu ja lõpuks kannan kogu aeg selliseid ilmselgelt kodukootud välimusega asju, mis tegelikult üldse professionaalsed välja ei näe
 ja kandjat kuidagimoodi ei kaunista (kusjuures see "kodukootud malle" tunne tuleb mul alati peale, kui mõni õmblustöö ikka eriliselt amatöörlikult välja kukub ja siis kohe tahaks kõik nässuläinu aknast välja visata, et mind kohe kuidagi tolle "kodukootud mallega" seostada ei saaks).

Aveli

P.S. Pärast pikka endassevaatamist ja kahevahel olekut tellisin lõpuks Austraaliast oma nii ihaldatud space-dyed kanga, nüüd hoian pöidlad pihus, et see erinevalt seekordsest ostust ka minu ootustele vastaks. Eks kaheksa nädala pärast näeme ;)


* Pierre Robert on põhjamaade pesufirma, mis on põhiliselt spetsialiseerunud spordipesu tootmisele

Olen juba ammu olnud vaimustatud mõttest ise kreemi teha, esiteks seetõttu, et üha rohkem leidub erinevates allikates infot poekreemide ohtlikkuse kohta ning teiseks seetõttu, et tahan midagi lihtsat ja universaalset, mis tõesti töötaks. Nimelt ei ole ma tegelikult üldse suur kreemitaja - aeg-ajalt midagi näole ja paar korda talve jooksul ka ülejäänud kehale, kuid üldiselt ei kulu mul seda kraami palju. Viimasel ajal olen kreemide asemel kasutanud üldse õlisid - algul kookose ja hiljem argaania, kuid vaatamata õlide suurepärasele toimele, on nendega ikka üks paras mäkerdamine, eriti kui on kuskile minek ja oleks vaja kreem või õli kaasa võtta. Olen tegelikult kreemitegemisel juba päris mitu head katset teinud - alguses salvidega, mis on põhimõtteliselt lihtsalt erinevate õlide ja mesilasvaha kokkusegamine vähese lisatud eeterliku õliga, siis juba nn kreemiga, mille retseptis küll puudus emulgaator ja mis seetõttu jäi üpris kummalise salvi konsistentsiga, mille sees siin ja seal leidusid veetilgad (kuigi retsepti kohaselt pidi tegemist olema täitsa korraliku ja ühtlase kreemiga, vahest ma siis lihtsalt ei seganud piisavalt kiiresti ja korralikult...). Igatahes lõpuks otsustasin tellida omale emulgaatorit ja proovida korralikku kreemi teha. Aluseks võtsin SELLE baasretsepti (märkisin selle omale ammu ära, kuid nad on oma kodulehe kujundust ümber teinud ja pool retseptist on kusagile kaduma läinud, aga samal leheküljel on kreemiretsepte veel ja kuidagimoodi tuletasin selle põhiretsepti enam-vähem ikkagi välja ja panen siia ka kirja. Baasretsepte oli kaks, üks losjooni ja teine paksema kreemi jaoks, mõtlesin kasutada losjooni oma, kuna väga paksu võiet ka ei tahtnud, kuid tulemus ei olnud siiski päris see, mida oodanud oleksin. Nimelt ei tea ma kas minu ja retsepti autorite arusaam losjoonist on erinev või läks mul midagi nässu, aga minu tuli välja toode, mille paksus oli umbes samalaadne vahustamata vahukoorega, mis minu mõistes on losjooni kohta ikka väga-väga vedel ja kasutamiseks üpris ebamugav. Alguses olin päris pettunud, sest kuna nagu öeldud ma väga suur kreemikasutaja ei ole ja ka koostisosade raiskulaskmise tõttu laari minema visata ei tahtnud, seega pidi kuidagi sellele ikkagi otstarbe leidma, paksemaks teda enam teha ei saanud, kuna olin juba lisanud säilitusaine ja eeterliku õli, mida enam kuumutada ei saa. Lõpuks tulin aga mõttele, panna kreem pihustiga pudelisse ja ... Mulle NII VÄGA MEELDIB see!!! Varem juhtus tihti isegi nii, et näiteks säärtel oli nahk kuiv ja oleks vajanud kreemitamast, kuid ma lihtsalt ei viitsinud ega tahtnud mäkerdama hakata - siis on kõik käed ja küünealused seda kreemi täis, kuid pihustipudelis kerge ihupiim, mis veel nii meeldivalt arbuusi järele lõhnab on lihtsalt SUPER! Seega pihustivormi panduna sai minu esmapilgul kasutamiseks igat pidi liiga vedelast losjoonist üle ootuste meeldiv toode, mille kindlasti lõpuni kasutan, eks järgmisel korral võib vaadata ja proovida natuke paksema konsistentsiga portsioni teha :)

Siin võib enam-vähem aimu saada kreemi/losjooni konsistentsist

Kerge pihustatava ihupiima retsept:

Vaja läheb:

• vastavalt kreemi kogusele sobiva suurusega pihustiga pudel
• 65g destilleeritud vett (seda saab osta apteegist juhul kui pole võimalust kuskilt laborist pihta panna)
• 5g taimset glütseriini (valikuline, kui glütseriini ei ole, kasuta lihtsalt 65g asemel 70g vett)
• 23,5g meelepäraseid õlisid või rasvu (mina kasutasin kakaovõid, kookosõli ja argaaniaõli)
• 3g mesilasvaha
• 2g Tego Care 450 emulgaatorit
• 1g meelepärast eeterlikku õli (mina kasutasin arbuusi oma)
• 0,5g säilitusainet Euxyl
• mikser
• nõud, mis sobivad kuumutamiseks, lusikad

Valmistamine:

Sulata vesivannil õlid, mesilasvaha ja emulgaator, kuumuta 70 kraadini, samal ajal kuumuta teises nõus vee ja glütseriini segu samale temperatuurile. Vala õlisegu peene joana vedeliku hulka pidevalt segades ning jätka koheselt mikserdamist mitme minuti vältel, segu jahtumisel jätka aeg-ajalt segamist ja kui temperatuur on langenud 40 kraadi ligi lisa säilitusaine ja eeterlik õli, lase aeg-ajalt segades jahtuda toatemperatuurini ja pakenda.

Koostisosi ja pakendeid olen mina leidnud näiteks järgmistest e-poodidest:

http://www.hobipunkt.ee/
http://www.balscand.ee/
http://www.gaiacosmetics.ee/

Eeterliku õli tellisin e-bay'st, kuna otsisin justnimelt arbuusi oma, samas muudelt enamtuntud brändidelt pole ma sellelõhnalist kohanud ja seega ei pruugi ka minu oma tegelikult kõrgeima klassi kraam olla, aga... lõhnab see-eest hästi :D

Teie Aveli :)

Üks järjekordne õmblemisrohke nädalavahetus on seljataga ja selguse mõttes jagan selle kahe kirjutise vahel, nii ka seepärast, et esimene päev ja esimene projekt juhtus tulema välja peaaegu täpselt selline, nagu vaimusilmas ette kujutasin ja teine päev ning teine töö... mitte just eriti, aga alustame siis algusest. Eelmisel korral kirjutasin oma mõtetest ja plaanidest spordiriiete õmblemiseks ja selgus, et mul vist oligi tarvis lihtsalt enda jaoks need asjad piltlikult öeldes paberile panna ja kõik materjalihulgad ja muu läbi analüüsida, igal juhul asusin juba järgmisel päeval otsusekindlalt Tartu kangapoode läbi kammima. Kangadžunglis olin käinud juba varem ja sealt midagi ei leidnud, ISC vabrikupoes polnud ka midagi võtta, aga Riia mnt Abakhanist sain ilusa musta dressiriide ja dressika kätiste ja allääre jaoks parasjagu sobivat kudumkangast, siis suundusin Rüütli tänavale ja leidsin kaalukanga osakonnast ka üht-teist päris korralikku spordiriiet oma plaanitud langeva pluusi õmblemiseks (lõiget tehes osutus, et ostsin seda küll 20 cm liiga vähe, kuid eks näis, mis saab...), vaatasin ja kahtlesin, kas osta ka musta dressivoodrit (seal oli selline tagant pisut pehmem ja mitte päris otseste aukudega variant, mis oleks päris hästi dressika küljesiiludeks sobinud), kuid mõtlesin, et see vist pole ikka päris see ja suundusin hoopis Kuukivi helmepoodi, et leida see üks ja pisike viimistlusdetail, mis dressipluusi alläärde kaunistuseks õmmelda. Kodus vaatasin sõjasaagi üle ja leidsin, et mul on olemas põhimõtteliselt kõik asjad dressika õmblemiseks, ainult siilude materjal oli puudu ning ka kõik asjad langeva pealiskihiga pluusi õmblemiseks ning ainus puudujääk oli see kallis Austraalia space-dyed supplex (no ja mustade retuuside materjal ka, aga need on nagunii sellised ootelistis olevad esemed). Nojah ja kui mul siis juba oli võimalus, et peaaegu saaksin oma dressipluusi valmis õmmelda, ei saanud ju seda ometi edasi lükata põhjusel, et mul puudub vahetükkide materjal ja mul pole õrna aimugi, kas ja millal ma seda kuskilt saan, seega läksin järgmisel päeval Abakhani tagasi ja ostsin ikka selle dressivoodri ära ning avastasin, et see tegelikult oli isegi täitsa täpselt sobilik minu dressika jaoks :)

Õmblemiseks võtsin ühe Burda lõike suhteliselt tavalise lohmaka sviitri jaoks, kuid väänasin ja kohandasin seda ikka päris korralikult. Esiteks tegin esi- ja tagakülje lõiked paari sentimeetri võrra kitsamaks, siis joonistasin neile soovitud kohtadele külgedele siiluosad ja lõikasin need välja ning kleepisin omavahel kokku nii, et päris külgedele õmblusi ei tekiks (jäid ainult siilukanga ja päriskanga ühendusõmblused), siis kujundasin kõvasti ümber kaelakaart, sest alglõikel oli see suhteliselt sügav ja ümar, kuid minul oli tarvis ta muuta paadikujuliseks. Varrukad tegin omajagu kitsamaks ja lõpuks muidugi mängisin pikkusega ja lisasin kätised ning passe allserva, hiljem kanga peal muutsin ka õlajoont. Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii palju mõne lõikega mässasin, tavaliselt hakkan mängima alles kangal või improviseerin üldse, aga niiviisi lõiget lõiganud, kleepinud ja ümberjoonistanud pole ikka päris ammu.

Kusjuures, sellega seoses tuli mulle meelde veel üks asi, mis mind alatihti kõiki teisi õmblusblogisid lugedes hämmastab, nimelt see, kui kiiresti inimestel õmblemine minevat paistab. Ikka ja jälle loen, kuidas keegi näitab mingit kleiti või asja ja siis kirjutab, et ah, nii lihtne töö oli, võttis ainult pool tundi... Et... Mis mõttes nagu??? Ma saan aru, et juppide omavahel kokku õmblemine ja ooverlokiga üle tegemine võib võtta ainult pool tundi, aga minul läheb ka kõige lihtsama asja valmisõmblemiseks ikka oma pool päeva. No näiteks kas või see sama dressikaski - no mis ta siis ära ei ole, pole ju mingi rätsepatöö, aga tegin seda ikkagi terve päeva. Näiteks minu puhul võtabki juba ebaproportsionaalselt palju aega ja pühendumist kanga otseks sättimine, nii, et kõik lõimesuunad õigesti oleks, lõike kangale paigutamiseks optimaalseima valiku tegemine jne, kogu see väljalõikamisprotsess ühesõnaga, seda isegi juhul, kui lõike võtmist-tegemist-kohandamist siia aja sisse mitte arvestada. Teiseks, kas siis need inimesed üldse midagi ei traagelda? Ma saan aru, et mõni võib isegi naerda selle küsimuse peale ja eks minagi alati igat õmblust enne traageldada ei viitsi, aga olen õppinud, et kui ikka tahta ilusat ja korralikku, puhast tulemust (mitte sellist, et peale vaadates näeb küll kena välja, aga ise tead, et "need kaks õmblust täpselt kokku ei jookse" ja "sealt ooverlokitasin nurga kogemata maha"), siis on 90% juhtudest traageldamine ainuvõimalik töövõte. Omajagu aega võtab masinate niidistamine-häälestamine ja prooviõmbluste tegemine, kui juba õmblemiseks läheb, tuleb tihti ka triikraud üles panna, et õmblused siin-seal üle pressida, vahepeal lisaks veel selgaproovimised-korrigeerimised, mida teen korduvalt olenemata projekti lihtsusest peaaegu alati ja lõpuks see kõige õudsam, viimistlemine. Ma tõesti vihkan viimistlemast! Ma armastan ilusti viimistletud asju, aga ma vihkan seda tööprotsessi osa. Esiteks, see võtab võrreldes ülejäänud õmblemisega kohutavalt palju aega, teiseks, see nõuab määratult suuremat tähelepanu ja täpsust (ja siin on traageldamine tõesti must), kolmandaks, seda tuleb tavaliselt teha kõige lõpus, kui juba nagunii vaim üsnagi nüriks jäänud on ja neljandaks, iga väike möödapanek, mis muidu ei mängiks rõiva väljanägemisel suurt rolli, võib viimistlemise puhul kogu töö ära rikkuda ja saada määravaks selle juures, kas antud rõivaese saab igapäevagarderoobi osaks või peidetakse see kohe ruttu kapi taganurka, et siis paari aasta pärast kuskile uuskasutuskeskusesse saata (mida ma tegelikult ei ole veel ühegi omaõmmeldud riideesemega teinud, aga you get the point). Ühesõnaga... ma ei saa tõesti aru, kuidas ka kõige lihtsama eseme õmblemisel suudaks keegi kõik need tööprotseduurid kolmekümne minuti sisse pigistada.
Igal juhul, tagasi minu dressika juurde, sest kõik need asjad tuli mul ka selle puhul läbi teha ja kulus mul selle peale kokku ikka üks täitsa korralik tööpäev, vähemalt (ja peale vaadates võiksin ju ka öelda umbes et see on nii lihtne asi, et vuristasin veerandtunniga valmis vms). Siilud said ilusad ja just sellised nagu tahtsin ning materjalivalikuga jäin ka lõpuks väga rahule. Kandi ja kätiste viimistlusteping läks küll natuke lainetama (no ma räägin, kuidas viimased lihvid võivad asju ära rikkuda), aga tegelikult ei ole üldse hullu, sest kui see pisidetail, mida ilmselt keegi teine peale minu nagunii ei märka, tähelepanuta jätta, tuli minu dressikas välja just täpselt selline nagu tulema pidi ja olen tulemusega tõesti väga rahul, eriti arvestades asjaolu, et enamasti ei kipu need pildi järgi õmblemised pea kunagi üks-ühele välja tulema.

Inspiratsioon:


Ja minu kätetöö (osadel piltidel on varrukad üles tõmmatud):






Aveli :)