Hei-hei üle pika aja :) Ma tean, et olen nüüd päris laisa kirjutaja mulje jätnud, aga loodan, et annate mulle andeks, sest vahete-vahel vajab ka väljamaa avastamist ja uued kultuurid-tavad ning loodus tundmaõppimist. Kuna reisipeal omale midagi uut ja vägevat valmis ei õmmelnud (šopatud sai küll, mitme aasta eest kohe, aga see on juba eraldi jutt), mõtlesin, et kirjutan täna selle asemel mõne sõnaga meie eksootilistest seiklustest. Väga pikalt ei hakka heietama, aga katsun siia postituse juurde veidi hiljem, kui esmane selektsioon tehtud ja parimad palad välja valitud, ka mõned pildid lisada, sest teadagi räägib üks pilt rohkem, kui kuitahes pikk mõtiskelu (või olgu, mina kui raamatufänn päris nii öelda ei saa, aga usun, et praeguses kontekstis on teil kindlasti põnevam vaadata pilte koos väikeste kirjalike kommentaaridega kui lugeda vormi, mille päris ja loetavalt ning loogiliselt jooksvalt valmis kirjutamiseks peaksin nädala jagu pingsat tööd tegema).

Reisisihiks oli sedakorda Andorra, mis on pisike riik Lõuna-Euroopas Hispaania ja Prantsusmaa vahel. Kuna meie pere käib iseensest mõistetavalt reisimas ainult siis kui kusagil mõni (ultra)maraton toimumas on, oli ka seekordse käigu eesmärgiks võistlus nimega Andorra Ultra Trail, kus issi 112 km pikkuse distantsi läbis ja mina ning emme kõvasti lihtsamal, 10 kilomeetrisel rajal jalga proovisime. Kuna Andorra asub otse Püreneede keskel, on tegemist väga mägise maastikuga ja kogu riik ongi külakeste näol laiali laotatud mägedevahelistesse orgudesse - joosta tuli aga otse üle mägede. Minu pisikesel distantsil tuli vallutada vaid üks mägi, kuid sellegipoolest kulus 10 km läbimiseks pea 40 minutit kauem kui tavaliselt tasasel maal ja võhma sai ikka korralikult välja.
Et Andorrasse otse lennata on kas väga kallis või väga keeruline (või mõlemat, ei teagi täpselt), maandusime Barcelonas ja seega saime ka paari päeva jagu Hispaaniat nautida, pärast võistlust aga põrutasime hoopis Prantsusmaale, et ka sealse elu-oluga natukene tutvust teha... Siinkohal praegu lõpetan, kiirelt küll, aga luban, et pärast ja piltidega on hoopis huvitavam ;)


Hakatuseks üks vahva pilt Andorra hobustest :)

Aveli

Olen juba mõnda aega vaikselt ringi piilunud sellises huvitavas kohas nagu isetegija.net, kuhu on kasutajateks koondunud käsitööga tegelevad ja sellest huvitatud inimesed. Tegelikult valdavad mind selle portaaliga seoses natuke vastakad tunded... ma ei oskagi täpselt seletada, miks, aga mulle tundub, et ma ei ole selle jaoks piisavalt...käsitöölane... Selles mõttes, et jah, ma õmblen, koon, kui vaja, siis tikin või teen muudki, aga kõik asjad, mille ma valmis teen, teen väga praktilistel kaalutlustel ja... kandmiseks ning nokitsemine lihtsalt tegemise pärast mulle just väga palju ei paku, või noh, muidugi üldse mingi asja ise valmis tegemise puhul teebki asja eriliseks see, et ese on oma käte ja peaga valmis tehtud, aga mulle just ainult sellest "tegemisest" ei piisa... Ma õmblen ja disainin rõivaid kandmiseks ja kasutamiseks, kui väga vaja, õmblen ka mõne diivanipadja, aga ma ei õmble kunagi padjakatet sellepärast, et mul tuli tahtmine õmmelda padjakatet või ei heegelda linikut sellepärast, et lihtsalt on tuju heegeldada, kui mõistate, mida ma öelda tahan... Kui tulebki tuju näiteks kududa, valin tööks mõne efektse mustriga kindapaari, mida kindlasti kanda ja millega, kui nii võib öelda, siis eputada saaksin, mitte ei koo vennale sokke, et tal siis hea soe talvel käia oleks... Muidugi on tööprotsess tore ja kui ma seda ei naudiks, võiksin asjad lihtsalt poest osta, aga tunnen ennast siiski teiste Isetegija foorumlastega võrreldes natuke rohkem ehk tulemusele kui protsessile orienteerituna ja seega tunnen ennast ka sõna võttes alati natuke ebakindlalt sest ehk ei soovi ma omale hetkel mittevajalikesse, kuid siiski asjakohastesse töövõtetesse või üldse muudesse, oma hetkel käsilolevasse projekti mittepuutuvatesse aruteludesse süveneda, kuigi seda nagu eeldatakse või peetakse loomulikuks... Seda on raske seletada, aga tunnen, et käsitöö kui selline, klassikalises mõistes, ei ole lihtsalt minu elus nii esmasel kohal kui sealne elu eeldaks ja siis püüangi natuke tagasihoidlikumat profiili hoida... Teisest küljest aga, on tegemist võrratu kohaga, kus on koos väga asjatundlikud inimesed, kes pea alati nõu anda oskavad ja ka juba "kokku arutletud" infopagasist leiab väga kasulikku informatsiooni. Oeh, loodan, et ma hakkan ka ennast lõpuks seal foorumikülgedel natuke kodusemalt tundma :)

Igal juhul Isetegija foorumis on selline rubriik nagu "Teeme koos", mis toimib siis sedasi, et valitakse välja üks projekt (näiteks sokkide kudumine, seeliku õmblemine vm) ja kõik, kes soovivad, võivad ennast kirja panna. Seejärel teeb igaüks omale kokkulepitud asja ning lõpuks jagatakse pilte ning vaadatakse, kuidas kellelgi välja tuli. Algul ei saanud ma süsteemist hästi aru ja kui hakkas koitma, ei tundunud käimasolevates projektides ühtegi sellist, mida tegelikult ka teha tahaksin, kuid nüüd, üsna hiljuti kuulutati välja koostegemine "suvepluusi" teemal. Kuna mul juba mõnda aega oli kapi peal seisnud üks kangas, millest plaanis topp teha, otsustasingi esimest korda osa võtta :) Natuke hirmutav oli fakt, et koostegemisel on tähtaeg ja seega peab asi õigeks ajaks valmis saama, aga võtsin siiski südame rindu ning panin nime kirja ja nii valmiski minu ilus siksakiline suvetopp.
Materjal on pärit Tartust Riia mäe Abakhanist - tegemist on seesuguse kootud materjaliga ja VÄGA kehva kangaga töötamiseks, kuna mitmest kohast suutis ta juba enne äärestamist täitsa üles hargneda nii, et pidin pärast käsitsi (tutikal pluusil) auke parandama, aga noh, kuna tegemist on nii kirju riidega, pole hullu ja ei paista välja :) Kaeluse ja käeaukude viimistlemiseks kasutasin esimest korda kummikanti ja täitsa kena jäi, tuleb teinekordki proovida! Aga pluus ise sai siis selline:







Aveli :)

P.S. Juuksuris käisin ka vahepeal, natuke triipe ja natuke lõikust, tulemust näete piltidelt :)

Suvi on lõpuks ometi kätte jõudnud ning eelmisest postitusest on möödunud juba päris palju aega. Siiani pole midagi uut jõudnud jagada peamiselt kooli tõttu - meil olid suvepraktikumid. Esimene, Eestimaa tundmise praktikum, üleeelmise nädala lõpus ja kahepäevane ning teine, maateaduste oma, algas eelmisel esmaspäeval ja lõppes reedel. Kõik ööbimised olid telgis ja elasime pesueht matkaelu! Päris lahe oli, eriti kuna ma vist eelmisel suvel ei jõudnudki kordagi telki magama. Sõitsime läbi peaaegu terve Eesti ja kuigi lõpuks olid kõik väga väsinud, oli ikkagi üpris tore. Juba järgmisel päeval algasid Tartumaa tantsupeo proovid ning pühapäeval toimus pidu ise - jällegi väsitav, aga väga lahe üritus (nagu enamasti kõik tantsuüritused on), õhtul oli veel ka väike istumine rühmakaaslastega ja eile koristasime ühikas, et majajuhatajale tuba üürilepingu pikendamiseks ette näidata ning tänaseks siis olen kodus, juba ühe treti suvilasse ära teinud ning ikka veel väga väsinud, aga mõtlesin, et ei saa kirjutamist enam edasi lükata ning otsustasin sedakorda näidata jälle üht huvitavat küünelaki-ideed.

Tegin omale sellised arbuusiküüned tegelikult juba üsna tükk aega tagasi ja õnnetuseks suutsin kohe kahe järgmise päevaga kaks küünt ära murda ja pidin sellepärast kõik lühikeseks lõikama, aga küll nad varsti tagasi kasvavad :)


Teostuse poolepealt on tegelikult tegu üpris lihtsa projektiga - kõigepealt katsin teibiga kinni küüneotsad nii, et punase lakiga lakkides jäid nad puhtaks, punase laki kuivades eemaldasin teibi ja värvisin otsad (ehk siis arbuusikoore) rohelisega, siis tõmbasin valge laineriga ühenduskohale juti ja musta laineriga seemnetäpid, paar kihti pealislakki ja valmis! :)

Mulle hakkab see küüntega katsetamine täitsa meeldima... ;)

Aveli