Otsi logiraamatust:

Toetab Blogger.

Minust

Minust
Tere, mina olen Aveli. Siin väikeses blogipesas saate näha minu loomingulisi katsetusi õmblemise vallas :)

Hakka lugejaks:

Follow this blog with blogger!

Järgi logiraamatut:



Follow on Bloglovin

Follow Me on Pinterest

Võtan osa...

Spring Race Challenge

Märksõnad

õmblemine ( 68 ) tee ise ( 50 ) pluus ( 33 ) kingitused ( 26 ) inspiratsioon ( 23 ) sport ( 22 ) ilu ( 19 ) aksessuaarid ( 17 ) filosofeerimine ( 17 ) lõiked ( 17 ) meestele ( 17 ) dressid ( 16 ) kleit ( 16 ) seelik ( 12 ) ehted ( 11 ) pildistamine ( 10 ) ümbertegemine ( 10 ) esinemisriided ( 9 ) kangad ( 9 ) püksid ( 9 ) juuksed ( 8 ) kosmeetika ( 8 ) retuusid ( 8 ) T-särk ( 7 ) jõulud ( 7 ) pinterest ( 7 ) suvi ( 7 ) toit ( 7 ) õppimine ( 7 ) kaelakee ( 6 ) kangapoed ( 6 ) blogi ( 5 ) korsett ( 5 ) kott ( 5 ) küüned ( 5 ) küünelakk ( 5 ) õmblusmasin ( 5 ) kudumine ( 4 ) overlok ( 4 ) Kandes omaloomingut ( 3 ) Sedamoodi ( 3 ) Vahvate asjade logiraamat ( 3 ) kujundus ( 3 ) käekett ( 3 ) pesu ( 3 ) pits ( 3 ) sisustus ( 3 ) teksa ( 3 ) Spring race challenge ( 2 ) ebaõnnestumine ( 2 ) isetegija ( 2 ) kangavärv ( 2 ) kikilips ( 2 ) kreem ( 2 ) käevõru ( 2 ) lastele ( 2 ) lips ( 2 ) lõpetamine ( 2 ) mustikad ( 2 ) mänguasjad ( 2 ) parandamine ( 2 ) raha ( 2 ) retsept ( 2 ) salv ( 2 ) sokid ( 2 ) teeme koos ( 2 ) teksased ( 2 ) ujumisriided ( 2 ) villased sokid ( 2 ) õpetus ( 2 ) Andorra ( 1 ) auhind ( 1 ) autosse ( 1 ) bikiinid ( 1 ) denim24.ee ( 1 ) huulepalsam ( 1 ) in English ( 1 ) jakk ( 1 ) juuksehooldus ( 1 ) juuksemask ( 1 ) kompott ( 1 ) krae ( 1 ) käsitsi ( 1 ) lappimine ( 1 ) lihavõtted ( 1 ) muffinid ( 1 ) mäng ( 1 ) pleegitamine ( 1 ) raamatud ( 1 ) rahvarõivad ( 1 ) reis ( 1 ) reklaampostitus ( 1 ) remont ( 1 ) salat ( 1 ) sein ( 1 ) sõrmus ( 1 ) triiksärk ( 1 ) trikoo ( 1 ) vest ( 1 ) voltimine ( 1 ) ümbrik ( 1 )
30 september 2012

Kapuutsiga sall

Tervitus :) Vahelduseks oleks aeg natuke aastaaegadega kaasas käia ja seekord tutvustan üht projekti, millega alustasin juba eelmisel talvel, kuid lõpliku lihvini jõudsin alles nädalapäevad tagasi, nimelt kudusin valmis kapuutsiga salli. Ma ei tea, kas ma olen ainus, aga ma üldse ei salli mütse (haha, ei "salli" mütse - see tuli küll nüüd huvitav sõnakombinatsioon). Need suruvad juuksed alati nii peadligi ja kuna mul on loomulikult väga sirged ja libedad juuksed, näeb see välja ekstraõudne :S Teiseks ei mahu tavalisemate mütside alla enamjaolt kunagi ei pats ega krunn või kui isegi mahub, näeb see välja nagu...ma isegi ei tea, nagu mis, igaljuhul midagi mitte üldse ilusat. Kannatanud sellist "ebaõiglust" aastaid, hankisingi eelmiseks talveks omale ühe pisut lohvakama mütsi, kuhu alla juuksed ära mahtusid ja mis ei olnud nii ahistavalt ludukstegev, kuid siiski ei olnud see nagu ikka päris SEE. Mantlit kandes polnud kahjuks aga suurt valikut, jope kapuutsi oli küll mugav ja hea pähe tõmmata, aga...aga.....JA SIIS MUL KOITIS! Miks ei võiks ma kududa omale eraldi kapuutsi, mis oleks soengusõbralik, millega hea välja näeksin ja mis ka viisakama riide juurde sobiks? Võin küll ja see ei ole ilmselt isegi väga raske! Natuke nuputamist ja mõtlemist ning jõudsin järeldusele, et kõige parem oleks teha kapuuts salliga ühes tükis, kuna nii jääb väljanägemine puhtam ja korrektsem kui lihtalt kapuutsi mingi pusas salliga kombineerima hakates. Mõeldud tehtud - kasutasin lõnga suurusega 7, kuid vardaid suurusega 4,5, kuna tahtsin väga tihedat kudet (et talvel külm ei hakkaks), kudusin soonikkoes kaks juppi - ühe "tavalise salli" ehk pika, mitte väga laia riba, mis parajalt mitu korda ümber kaela mahtus ning teise nelinurga, mis pärast pooleks murdmist ja serva kokkuheegeldamist kapuutsi moodustas, siis heegeldasin need kaks tükki omavahel kokku. Lõnga kulus oodatust kõvasti rohkem ja kaks korda käisin poes seda juurde ostmas ( kokku läks vaja 4 tokki), kuid tulemus oli seda väärt. Nädalavahetusel püüdsime kapuuts-salli ka pildi peale:

 
 
 
Kuidas meeldib? Praegu veel natuke talvine, kuid usun, et varsti täidab kindlasti väga hästi oma eesmärki! Mõnusat kudumishooaja algust :)
 
Aveli
 
24 september 2012

Juuksenõel

Möödunud nädalavahetus oli üpriski tegus ja seda eriti õmblemise-nokitsemise suhtes - jõudsin kumusse vaatama näitust, mis räägib moest külma sõja päevil ja mis oli väga äge ning millest kindlasti räägin täpsemalt mõnes järgmises postituses (ja et see ei tuleks ainult kuiv näituseülevaade, lisan juurde ka leide oma kapist, mis on tollest ajastust inspireeritud või lausaliselt pärit ;)). Peale selle parandasin ära katkised teksased (või no peaaegu parandasin, kuna niit sai otsa ja seetõttu tuleb tööd millalgi varsti veel jätkata), voolisin natuke cernitist ja meisterdasin ka ühe suvehõngulise juuksenõela. Jõudsin veel ka ühe vahva sõbranna juurde pisikesel koosviibimisele. Igatahes nii kiiret ja sisutihedat nädalavahetust pole ammu enam olnud :)

Siinkohal aga oleks paslik jõuda tänase postituse põhiteemani ehk merikarbiga kaunistatud juuksenõelani. Mõte, et midagi sellist üldse teha, tuli mulle kui nägin Pinterestis sellist pilti:

http://24.media.tumblr.com/tumblr_m0r8709KlV1qh65edo1_1280.png
Nii ilus, lihtne, looduslähedane...
Teadsin, et pean ka ise miskit sarnast valmis meisterdama ja see ei saanud ju olla raske! Kuna kuivatatud meritähte mul kusagilt võtta polnud ja need, mida kaubanduses (vist sisustus/dekoratiivsetel eesmärkidel) müügil näinud olen on tundunud väga haprad ning selleks projektiks üsna ebasobivad, otsustasin kasutada merikarpi. Mõned aastad tagasi Inglismaal käies korjasin neid (meie mõistes suuri ja tugevaid merikarpe, mis justkui loodud millekski selliseks) terve kotitäie, enamiku andsin küll ehtekunstnikust tädile, kuid paar tükki olid mul siiski kodus alles ja nii valisingi sobiva välja. Täitsin karbi seest cernitiga (polümeersavi, mis kivistub 130 kraadises ahjus) ning panin ahju, seejärel kleepisin ta MacGyveri teibiga tavalise nalli külge. Algul plaanisin küll kasutada kinnitamiseks liimi ja vilditükki, kuid osutus, et minu liim ei olnud vajalikul tasemel (üllatus-üllatus, ma pole sellega kunagi suutnud midagi nii liimida, et see tegelikult ka kinni jääks...) ja seega saigi kasutatud hoopis teipi.

Ja tulemus on siis seekord selline:




Ma tean küll, et sügis on peagi käes ja merikarbid sobivad rohkem suvetemaatikasse, aga suur suvefänn nagu ma olen, ei suuda lihtsalt leppida asjaoluga, et varsti tuleb hakata käima jopede ja mantlitega, seega naudin veel viimse võimaluseni ja lasen sellel pisikesel juuksenõelal endale aasta ilusaimat aega meelde tuletada :)

Siiralt teie,

Aveli

21 september 2012

"Kes jälle siia need kommipaberid poetas?" ehk kuhu panna autos tekkiv praht.



Meie autos on tihti istme alla topitud punnis kilekott (selline pisike, millega poest puuvilju ostetakse), kuhu korjatakse igasugu sodi, mis sõidu ajal tekkida võib - need tillukesed "prügikastid", mis kusagile armatuurlaua või ukse sisse ehitatud on, ei mahuta ju väga rohkemat kui paari kommipaberit, kuid kui neljaliikmeline perekond otsustab autos banaani või kartulikrõpse süüa, pole tekkivat prahti pahatihti kuhugi pista. Leidsin netist idee, et ka autos võiks olla soliidse välimusega prügikogumise koht ning otsustasin isale-emale pulma-aastapäeva kingiks toredad riidest prügikotid õmmelda. Näitan teile, kuidas mul need välja kukkusid ja teen seda samm-sammult, et keegi õmblemisega hätta ei jääks ;) Kes selle tööga rohkem sinapeal, leiab ilmselt mitmed mu seletused ja kirjeldused üleliigsed ja vabandan selle pärast juba ette, kuid nüüd siis neile, kes huvitatud, kuid vajaks abi :)

Vaja läheb:
  • 30 cm põhikangast (hea on veidi tugevam materjal, vali kindlasti sellise välimusega, mis tundub meelepärane)
  • 30 cm voodrikangast (tavaline õhemat sorti sits/puuvill)
  • paarkümmend cm vilti
  • niiti
  • nööpnõelu
  • õmblusnõela
  • õmblusmasinat

1. Esmalt tasub valmis joonistada lõige (kuigi osavamad võivad hakkama saada ka otse riidele joonistamisega). Tegin oma lõikest pilti nii, et oleks näha üldine kuju ja kirjutasin ka juurde servade pikkused (loodetavasti on näha), kuid kui on soovi saada teistsuguse suurusega kotti, tuleb ka mõõtmeid muuta.


Koti küljesuuruseks saab olema kahekordne mustade joonte sisse jääva ala suurus (lõige on poolest kotist ja tuleb panna kahekordsele riidele). Mustadest joontest väljapoole jäävatest servadest saab koti laius ("paksus"), seega kui seda suurust muuta, tuleb kindlasti ühepalju sentimeetreid lisada nii põhja kui külgserva laiusele.
Minu lõige on arvestatud just nii suur, et koti sisu mahuks vooderdama "puuviljamüügi" kilekott. Väiksem nelinurk on riputusaasa jaoks.

2. Nüüd tuleb lõige panna kahekordsele riidele nii, et serv, millel on kiri "keskjoon" jääks riide murdejoonele, kinnitada nööpnõeltega ja välja lõigata (õmblusvaru on juba lõike sisse arvestatud). Kokku on vaja nelja sellist riidetükki - kaks koti põhikangast ja kaks voodri kangast. riputusaasa jaoks on vaid üht tükki vaja - põhikangast.

3. Kui tükid välja lõigatud, õmble kinni koti servad. "Äralõigatud" nurgad ning voodri põhi jäta lahtiseks (koti põhja võid kinni õmmelda). Õmble ka riputusaasa riidetükk toruks (pikuti pooleks ja servast kinni) ning pööra haaknõela abil ringi.





4. Lõika vildist välja tükk, mille pikkus vastab umbes poolele valmiva koti pikkusest ning laius on võrdne kotisuu ümbermõõduga (+ 2cm õmblusvaru) ja õmble see toruks. Lõika kummagi külje ülaserva sirged pilud (õmblus jääb ühte kotiserva, selle vastas olev koht teise, kuid nende vahele kummagile poole) ning tõmba vilditoru ümber voodri nii, et pilud jääksid koti ülaserva poole:



 5. Õmble vilt voodri külge ringiratast kinni:


6. keera vooder jälle pahupidi ja õmble kinni põhi, kuid jäta põhja keskele u 5cm ava, et pärast saaks koti selle kaudu ümber pöörata.

7. Järg on jõudnud nurkade kätte. Seda sammu on päris raske kirjutades seletada neile, kes midagi niisugust varem teinud ei ole, aga teen proovi: pane pahupidise koti põhja ja küljeõmbluse otsad vastakuti nii, et voldid riide kokku "äralõigatud" nurgast. Siin on pildid ka, et pisutki selgem oleks:



Seejärel õmble nurgad kinni (õmblus jääb risti külje- ja põhjaõmblusega)

8. Nüüd, kui nii voodril kui päris kotil on nurgad õmmeldud, keera mõlemad jälle pahupidi ja pane (pahupidine) vooder (pahupidise) koti sisse ning pista ühte nurka voodri ja koti vahele kahekordne riputusaas (nii, et aas jääb kahe kanga vahele ja otsad välja) ning õmble kott ja vooder ülaservast omavahel kokku


 tõmba vooder koti seest välja, see peaks välja nägema umbes nii:


9. Juba oleme lõpusirgel :) Ava kaudu, mille enne voodripõhja jätsid pööra kogu kupatus õiget pidi, õmble ava käsitsi salapistes kinni ja tepi pika pistega läbi koti ülaserv. Õmblustööga ongi kõik!


Pane sisse väike kilekott ja keera servad üle vildi ning pista kahest kohast läbi pilude:



Valmis ta ongi!



Kuidas tundub? Kui miski jäi arusaamatuks, võib selle kohta julgelt kommentaarides küsida ja proovin hoolikamalt seletada. Kõik mõtted ja arvamused on teretulnud!

Aveli
17 september 2012

India pähkleid jogurtis? Mmmmm...jah, palun!




Heihei! Tegin hiljuti ühe suure avastuse. Nimelt ühte mu lemmiksnäkki, india pähkleid jogurtis saab kodus ISE TEHA! Teate ju neid pisikesi kõveraid valge glasuuriga pähkleid, mida vahel kummikommiletis või pähklitega äritsevas Tervisenäksi kaupluses pakutakse? Just neid samu!
Olen juba pikka aega suur fänn olnud, kuid alles eelmisel nädalal kui 100g (ehk umbes 20 tk)pisikeste väänikute eest poolteist eurot välja käima pidin, tulin mõttele, et nende valmistamine ei saa ju olla miskit nii keerukat. Googeldasin natuke ja ledsingi üpris mitu retsepti, mis kõik lubasid mul päris ise jogurtikattega pähkleid teha. Paljud neist sisaldasid küll aineid, mida meie kaubandusvõrgust saada ei ole nagu näiteks maisisiirupit (selle ebaosava asendamise pärast on mul ennegi nämmad asjad nässu läinud), kuid oli ka selliseid, mille järgi talitamine tundus üpris lihtne ja arukas. Nii paningi paarist erinevast retseptist kokku enda oma:

Vaja läheb:

  • 0,5 klaasi maitsestamata jogurtit
  • 1,5 klaasi tuhksuhkrut
  • 2 klaasi india pähkleid
  • 1,5 tl vanillisuhkrut
Valmistamine:

Sega potis kokku tuhksuhkur ja jogurt ning keeda keskmisel tulel pidevalt segades "pehme palli" staadiumini (vabandan kodumaiste kommimeistrite ees kui eesti keeles peaks seda faasi kuidagi teisiti nimetama). Siin ja siin on paar üpris head videot (inglise keeles, kuid arusaadavad ka ainult vaatamisel), mis näitavad, milline on "pehme palli" staadium ja kuidas katsetada, kas kuumutatud on piisavalt. NB! See võtab omajagu aega, seega ära muretse kui esimesed 10 minutit tundub, et asi välja ei tule. Tõsta pott tulelt ja sega hulka vanillisuhkur. Niipea kui märkad, et segu hakkab paksenema, sega kulka ka pähklid. Laota pähklid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja eralda üksteisest.



Ja siin ongi minu pähklid! Välimus pole neil küll just nii kaubanduslik, nagu tavapäraselt harjunud, kuid maitse on super! Ma ei jõua ära oodata, millal jälle uue laari teha saan. Võib-olla tasuks proovida ka mõne maitsejogurtiga või hoopis katta pähklite asemel rosinaid?



Head isu!

Aveli :)
14 september 2012

Suguharuhõnguline seelik ja pitspluus

Tere jälle! Tegelikult on mul esmaspäeval biokeemias suur kontrolltöö ja noh, blogi peale ma oma aega rangelt võttes "kulutada" ei tohiks, kuid kuna loksun parasjagu rongiga Tallinna poole ja sõiduaeg on minu silmis alati olnud selline "varastatud moment", mis lubab kiiretest asjatoimetustest (praegu siis biokeemia õppimisest) natuke mööda vaadata, siis kriban ikka pisut ;)
Viimasel ajal olen palju kirjutanud igasugu nipet-näpet asjadest, mis päris õmblustöö mõõtu väga välja ei anna ja seega mõtlesin täna teile näidata komplekti, mille tegin valmis juba suve hakul ning mis on viimastel kuudel üheks mu suurimaks lemmikuks saanud. Tegemist on siis lihtsa ja kergelt langeva ilma varrukateta pitspluusi ja siksakmustrilise suguharuhõngulise miniseelikuga. Inspiratsiooniks oli mul miskit sellist:
 
 
 
mymidnightwishes.tumblr.com
 

http://fuckyeahfitspo.tumblr.com/page/3


 Teadsin, et päris samasugust kangast ma seeliku jaoks ei leia, kuid pikad otsingud osutusid siiski veel raskemaks kui arvasin. Lõpuks ostsin juba Abakhanist ühe enam-vähem meelepärase kirju riide ära, kuid "selle õige" leidsin ikkagi veel hiljem Kangadžunglist. Pluusi puhul olin kindel, et nii läbipaistev ja lühike nagu sel pildil see olla ei tohiks, kuna plaaniks oli ikka igapäevaselt ja ka rannast pisut soliidsemates kohtades seda kanda. Mõlema eseme puhul kasutasin Burda lõikeid, mille järgi ka varem õmmelnud olen, kuigi pluusi lõiget kohandasin pisut, et ta veidi avaram tuleks ja kuna ooverlokki mul praegu ei ole, siis on minu suurimaks sõbraks pesuõmblus (poleks ise ka arvanud, et isegi ilma ooverlokita on võimalik seest nii puhtaid riideid õmmelda, aga eks harjutamine teeb meistriks).
 
Aga mis ma ikka pikemalt seletan, näitan hoopis:
 
 
Sel pildil on minu kaasmodelliks Ceris, ta elab Šveitsis kõrgete mägede vahel ja on üks ütklemata vahva ja lõbus kuts :)
 
 

 
 
Ise olen  igatahes väga rahul :)
 
Nüüd tuleb aga mõelda, kuidas neid esemeid ka sügisesemate ilmadega kohandada ja milliste riietega kombineerida. Äkki on kellelgi ettepanekuid? Mustad sukad? Bleiser? Ootan arvamusi!
 
 Ikka veel suviselt meelestatud tervitustega,
 Aveli :)
 
UYCKVHFB

10 september 2012

Et kõik kingitused oleksid omapärased ja põnevad - raha (ja ümbriku) voltimine


Kindlasti on kõik kuulnud või kusagil vähemalt pildi peal näinud erinevaid rahast volditud ornamente või kujukesi. Esmapilgul tundub selline tegevus üpris mõttetu, kui just ei ole tegemist multimiljonäriga, kellel raha nagunii ülearu oleks või turismiaktiga, kus kohalik raha suveniiriks lastakse voltida. Eks nii mõtlesin minagi veel mõnda aega tagasi, kuid ühe tähtpäeva lähemaleliikumine andis mulle väikese inspiratsioonitõuke. Nagu tihtilugu juhtub, olin oma venna sünnipäevakingi meisterdamisega üpris hiljapeale jäänud ja metsade vahel suvilamail ei ole ka materjalidega varustatusega just hiilgavad lood ning nii ma kella kahe paiku öösel paaniliselt nuputasingi, et mida veel nii lühikese ajaga hommikuks valmis nokitseda. Kuna mul oli paberit lademetes, mõtlesin isegi vahepeal voltimisele, kuid see tundus kuidagi natuke väärtusetu kingitus - lihtsalt volditud paber....aga järsku tulid meelde kunagi kusagil nähtud raha voltimine ja turgataski, et raha, mis muidu on minu arvates üpris omapäratu kingitus (kui ei ole selle järele just ekstra soovi avaldatud), põnevamaks muutes näiteks sellest mõne toreda kuju voltides, saab ühtaegu nii väärtusliku kui omanäolise kingituse. Muidugi oleks veel vahvam kui oleksin saanud voltimiseks mõne Eesti Krooni, kuid kuna nagu juba mainisin, olid sealmail varud suhteliselt piiratud ja pidin kasutama viieeurost (mis on minu meelest häbiväärselt suur raha väikseima väärtusega paberrahatähe kohta, aga mis teha...). Vaatasin netist mitmeid videoõpetusi erinevate asjade voltimiseks ja tuleb nentida, et kuna suurem osa neist on mõeldud praktiseerimiseks Ameerika dollaritega, mille suurus eurost mõnevõrra erineb, ei olnudki valikut teha kõige lihtsam. Proovisin algul eurosuurusest paberitükist mõnd asja voltida, kuid tundus, et ilus kuusnurk tuli vaatamata paberraha erinevatele proportsioonidele kõige paremini välja (näiteks selleks, et voltida lipsuga särki, on eurorahad liiga lühikesed). Siin on minu voltimistöö tulemus:













Voltimisõpetuse leidsin siit.

Seejärel oli vaja ka kingitus ilusti pakkida ning uskuge või mitte, korraliku ümbriku voltimise õpetust (sellist, kus ei oleks vaja liimi ega kääre) oli kordades raskem leida kui rahatähtede voltimise õpetust, kuid suure otsimise peale kaevasin välja ühe väga hea juhendi ja vot, millega hakkama sain:



Sünnipäevalapsele meeldis :)

Väga vahva kingituse saaks tegelikult ka näiteks mõne ühiselt külastatud kontserdipileti, ostutšeki, visiitkaardi või mis iganes kingisaajale tähendusliku "paberilipaka" eriliseks voltimisel ning ka tänapäeval nii tihti kingituseks valitud raha muutub voldituna kinkimisel hoopis tähendusrikkamaks, iseasi, kas kingisaajal on üldse raatsimist seda kunagi lahti voltida... ;)

Kuidas ja kas olete ka teie puutunud kokku rahavoltimisega ning mis mõtteid tekitab teis üldse raha kinkimine ning millisel kujul oleks see siiski kingitusena "kirja minev"?

Kingitusi ja kinkimisi,

Aveli
04 september 2012

Mutritest käekett

Heihopsti! Ilmad on viimastel nädalatel hoolimata juba kohale jõudnud sügisest nii ilusad, et kusagil siseruumis näputööd teha kohe üldse ei tahaks, pigem käiks rannas ujumas, loeks aias raamatut ja oleks muidu mõnus. Kahjuks ei saa ma eelnimetatust alanud kooliaasta tõttu enam väga midagi teha ja pean leppima ühikatoa rõõmudega, kuid selles postituses räägin siiski veel tööst, mis valmis veel õndsas suveunelmas kui kõik oli võimalik :) Kogu kohekirjeldatav on valminud õues aiatooli nurga peal - polnud sugugi ebamugav, hoopis väga mõnus ;) 
Rebisin end seekord harjumuspärasest mugavustsoonist ka isetegemise mõttes hoopis välja, nimelt otsustasin võtta ette ühe ehteasja meisterdamise. Ei tea, kas olete kursis, aga ehted pole just suurem asi minu rida - vahel olen siin-seal midagi valmis nokitsenud, kuid eriti tihti ma sellega ei tegele ja ise kardan, et ega just kõige osavam ka veel ole, seega isegi kui vahel tuleb tuju midagi valmis teha, siis materjalid ja tööriistad on üsna algelised, kuna sellealast "kahurväge" pole ma veel koguda jõudnud.
Nüüd otsustasin aga tundmatus kohas vette hüpata ja proovida valmis "ehitada" ühe mehise käeketi. Nimelt leidsin juba mõni aeg tagasi pinterestist sellise pildi:


fusionbeadsblog.com

ja kuna ma polnud juba päris ammu oma hr Erilisele ühtegi vahvat üllatust teinud, mõtlesingi järgi proovida.
Niisiis asutasin end keldri poole ja väikese tuhnimise peale leidsingi suure karbitäie roostetanud jubinaid, kus minu õnneks leidus muuhulgas ka paras ports vanu mutreid, mis sellesse projekti suurepäraselt sobisid. Ühendusrõngastega nii hästi ei läinud: teadsin, et mul peaks kodus neid üks poolik pakk olema, kuid kui kiirustades suvila poole teele asusin, suutsin ähmiga leida ainult rulli käsitöötraati, mõned karabiinid ja suuremad rõngad, seevastu leidsin sellele murele hoopis teistsuguse lahenduse, mis antud olukorras isegi paremini sobima peaks - sellise ehteasja juures ei maksa vist peensusteni viimisteltud puhast ilu nagunii taotleda :) - mutrite ühendamiseks kerisin (ühekordseks kasutamiseks veidi liiga pehmet) käsitöötraati 2-3 korda kahe detaili vahele ja üritasin otsad ilusti nii painutada, et need tulevast kandjat torkima ei hakkaks ja moodustuks enam-vähem esteetilise välimusega mitmekordne rõngas. Kui kõik mutrid sel viisil omavahel ühendatud said, kinnitasin valmis keti otstesse ühele poole karabiini ja teisele sellega sobivas suuruses D-rõnga. Pärast tuli küll välja, et karabiin haakub päris hästi ka viimasesse mutrisse ning rõngast poleks üldse vaja olnudki :D seega võib-olla kunagi hiljem võtan selle sootuks ära.
Tegin tööprotsessist mõned pildid ka, juhuks kui seletused natuke segaseks segaseks jäid (vabandust kohati natuke nigela kvaliteedi pärast):


Siin on siis näha "algmaterjal" (ehk tagavarahunnik, kust mutrid said välja sorteeritud)















Ja põhimõtteliselt nii see käibki :)

Igaljuhul on tegemist ühe üpris lihtsa ja kiire ning väga vahva tulemusega suvise projektiga. Vaadake teiegi ringi oma keldris või lihtsalt vanakraami hulgas, mine tea, mida vahvat võib kätte juhtuda ja millised põnevad ideed järsku pähe hüppavad ;)

Millised on teil suhted ehete valmistamisega? Milliseid materjale tavaliselt kasutate ja kust neid kõige parema hinna- ja kvaliteedisuhtega leida võiks? Kuna olen sel alal alles algaja, loen suure huviga kogenumate nõuandeid.

Mõnusaid loodetavasti mitte veel päris viimaseid rannailmu,

Aveli
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...